Fuajees võttis mind koheselt vastu tulevane kolleeg Karl-Kristjan. „Pane end valmis pikkadeks ja rasketeks päevadeks,“ vaatas ta mulle kurjakuulutavalt silma. Kas uus ning roheline praktikant teenis oma nahal välja juba esimese nalja või tahtis ta mind tõesti hoiatada, jäi mulle siis veel ebaselgeks. Mu kahtlused tögada saamisest leidsid aga kinnitust, kui esimest korda MarComi kontoris oma laua taha maha istusin. Jah, tööd tehakse siin usinalt, kuid see toimub vaimukate kommentaaride ning mõttevahetuste saatel, tänu millele oli panga toimetustesse palju lihtsam sisse elada.
Minu esimene tööpäev lõppes üllatusega, et täna ei sammu ma koju mitte SEB peamajast, vaid Kuulsaali bowlingu-saalist. Nimelt oli MarComil ette nähtud sõbralik sportimine, kus kõik (eriti praktikandid) vabamas vormis suhelda saavad. Tänapäeva moodsat terminit kasutades sujus team building ladusalt ning nii tosin strike’i hiljem oli jää praktikantide ning „vanade kalade“ vahel lõplikult sulatatud. Seda kirjutades saan südamerahuga ka tunnistada, et see jää pole kunagi tagasi tulnudki.
Teine tulemine
Teise päeva alguses ei vajanud ma enam vanema töötaja poolset vastuvõttu– mul oli olemas nii tööarvuti kui ka uksi avav kiipkaart ning nendest peaks majasisesteks toimetusteks piisama. Peaks…
Enesekindlalt olin sammunud kaastöötajate saatel lifti, kui mulle turgatas pähe probleemne tõsiasi: ma ei teadnud, kus ma olen. Või noh, see, et ma viibin SEB peamaja liftis oli mulle selge. Kahjuks aga sellest ei piisanud. Tuli välja, et esimese päeva infokülluses kõigi maja korruste, tiibade ning osakondade kohta oli mul läinud meelest, mis korrusel MarCom ise tegutseb. Niisiis vajutasin ma vaikselt alla ühe kõrgematest korrustest ning ootasin, kuidas kõik ükshaaval soojalt soovitud „kena päeva“ saatel välja astuvad.
Viimaks lifti üksi jäänud, hakkasin ma nuppe kordamööda läbi klõbistama, pistes igal korrusel ka loomulikult pea uste vahelt välja, et uurida, kas mõni koht eilsest tuttav tundub. Ma kujutan ette mõne töötaja imestust, et küll mõni praktikant on ikka tragi– igale korrusele on tal targa näoga asja (lugejale- välimus võib petlik olla). Nii 10 minutit hiljem saabus lõpuks hiilgehetk, kui sain endale julgelt väita, et 13. korrusel tegutsesin ma ka eile. Olin jõudnud kohale ning tööpäev võis alata!
Igas halvas on aga ka midagi head: tänu oma eksirännakutele sai mulle juba teisel hommikul selgeks, mitmendal korrusel saab SEB-s piljardit mängida või millises kööginurgas pakutakse tasuta jäätist.
Paul Lees
SEB turunduse - ja kommunikatsiooni divisjoni praktikant