See on juba TEGU. Cumulus 164. Kas lõpuks ometi Eesti oma Nokia?
Cumuluse sünni- ja eduloost räägib Richard Murutar. Kirja pani Ursula Zimmermann.
Meeste kohvikujutud ehk ajujaht enne päris Ajujahti
Kolm aastat tagasi, mil töötasin juudotreenerina ning vabakutselise projektijuhina, hakkas minus järjest rohkem tiksuma soov ehitada paate. Kampa sain sõbra Johan Rannasti, kellega käisime siis umbes pool aastat kohvikus rääkimas. Tahtsime ehitada ajaloolisi puitpurjekaid, kolmemehe võistluspaate Emka.
Kõigepealt oli vaja leida õige mees, kes meile purjeka joonised teeks. Rääkisime mitmega, aga jutule saime Kalev Essensoniga. Muuhulgas mainis Kalev oma ideed n-ö rahvapaadist, mis võiks olla purjekas, sõudepaat ja kaater ühes tükis. Meie Johaniga ei võtnud seda asja tol hetkel kuigi tõsiselt ja ajasime oma puitpaadi mõtet ikka edasi, aga ühel kohtumisel ütlesime siiski Kalevile, et võtku oma rahvapaadi joonised järgmisel korral kaasa, vaatame. Ja jooniseid vaadates tunduski, et asjal on tõepoolest jumet, ja üldse – plastikpaati on alustuseks ju ikka palju lihtsam ehitada kui puitpaati. Või nii me vähemasti arvasime…
Ühel hetkel oli lihtsalt vaja otsustada, et teeme ära
Ehitamise käigus selgus siiski tõsiasi, et Cumuluse kere on ääretult keerulise kujuga ja tegu pole sugugi „lihtsalt ühe plastikpaadiga“. Nuputasime kolmekesi edasi, kuidas seda ehitada. Arutasime ja arutasime, kuni ühel hetkel otsustasime, et ei tegele enam probleemide otsimisega, vaid hakkame päriselt ehitama.
See oli 2011. aasta aprillis Johani koduhoovis – tõmbasime kannaga Cumuluse kontuurid hoovi peale maha ja sellega oli algus tehtud. Siis mõtlesime: kus küll seda teha? Minu juures Võrtsjärve ääres oleks liiga kaugeks jäänud, Kalevil jällegi oli liiga väike garaaž… Nii sündiski spontaanselt mõte, et Johani hoovis on ju ruumi küllalt – ehitame sinna sobiva suurusega kuuri. Mõeldud, tehtud! Järgmisel päeval oli kuur püsti.
Raha meil ei olnud, aga tänu huvitavatele kontaktidele saime siiski kõik, mis esialgu vaja. Näiteks saime ühelt reklaamifirmalt hiigelsuured alused, millest tegime kuurile seinad, minu purjetamisfanatist vanaisalt aga Epo liimi ja teistelt headelt inimestelt nipet-näpet. Poole aasta pärast oli Cumuluse prototüüp valmis.
Kõhulahtistiga Cumuluse sünnini
Pool aastat tähendas hommikust õhtuni kõva tööd, me kõik kolmekesi olime pidevalt kohal, suurmeister oli muidugi Kalev. Kalevil oli joonis millimeeterpaberile joonistatud. Kõigepealt panime paika ahtripeegli, mis koosnes kahest õhukest vineeritükist, keskel penoplast. Seejärel lõikasime vineerist välja reeperid ehk kõrgusmärgid, 5 kuni 10 cm kaupa. Meil olid hullud tabelid ja valemid järgmise punkti väljaarvutamiseks.
Lõppkokkuvõttes sai valmis üks õudne penoplastikäkk, mille me Epo vaigu ja klaasriidega üle tõmbasime. Töö käigus tuli ikka igasugu probleeme välja. Näiteks selgus, et kõvendi söövitas penoplasti, ja plastifikaatori asendajana pidime kasutama kõhulahtistit, kuna õige plastifikaatori jaoks meil raha polnud. Kui me siis apteegist kilode kaupa kõhulahtistit ostsime, siis vaadati meid ausalt öeldes juba päris imelikult küll. Aga igal juhul oli poole aasta pärast pruun käkerdis valmis. Kuskilt otsast meenutas see natuke ka paati ja vee peal oli juba päris paadi moodi. Läksime katsetama.
Cumulusest peab saama rahvapaat!
Katsetused ületasid kõik ootused. Nägime, et tegemist on väga hea paadiga: see on kiire ja stabiilne ning iseäralik põhjakuju laseb ka väga madalas vees sõita. Paadi tagumine pool oli ehitatud kaatriks, esimene purjekaks. Tänu laiale põhjale ei vajunud paat ka vette, nii et sobis ideaalselt aerupaadiks.
Ambitsioonid olid meil algusest peale suured, me ei tahtnud oma leiutist põlve otsas nikerdada ja ainult sõpradele müüa – Cumulusest pidi saama rahvapaat! Istusimegi uuesti maha ja mõtlesime, mida teha. Samal päeval olin saanud kutse Ajujahile. Küsisime endalt, kas panustada kogu energia ainult jahi edasiarendamisele või võtta juurde ka võistlusmoment. Otsustasime, et olgu, saadame avalduse ära, ja kui hästi läheb, võistleme ka natuke.
Ajujaht – võimas katalüsaator
Tegelikult oli Ajujaht meile meeletult hea ja suur kogemus ja täiesti uskumatu kiirendi. Eelvoorus valiti meid 300st 100 sekka. Järgnesid uued voorud, jäime sõelale ja hakkasime järjest rohkem uskuma, et pääseme finaali.
Avasime lisaks uue töökoja, kus prototüübist valmis mudel. See tähendas kolme kuud varahommikust hilisõhtuni tööd. Olime kogu aeg kolmekesi kohal, aga kõik sõbrad ja tuttavad käisid ka abis. Ükski paaditootja ei uskunud, et see võimalik on. Ilmselt ongi üks suuremaid edu saladusi olnud algusest peale meie meeskond. Olen veendunud, et hea sünergia puhul ei kehti enam tavamatemaatika, vaid 1+1= 3. Lisaks on väga olulist psühholoogilist rolli mänginud meie toetajaskond.
Rahaliselt oli päris raske, võtsime ka väikseid kõrvalotsi teha, nagu näiteks ühe purjeka renoveerimine, sest teistmoodi poleks seda aega üle elanud. Mingil hetkel jõudsime Ajujahi kaheksa esimese sekka ja saime 2000 eurot – see aitas jälle edasi. Lisaks toetas Tartu linn vahetult enne finaaliotsust meid 3200 euroga, mis oli ka muidugi väga suureks abiks.
Esimest korda tulime oma paadiga välja 2012. aasta märtsis Tallinnas meremessil. Tol hetkel oli tegu küll juba mudeliga, aga sisuliselt sellesama esimese prototüübiga. Olime ta lihtsalt korralikult ära lihvinud ja siniseks värvinud. Meremessil, pärast vahetut tagasidet turuga, hakkasime ise ka lõplikult uskuma, et paadil on tulevikku.
Ajujahi finaal: Cumulus on surnud. Elagu Cumulus!
Olime jõudnud finaali ja muidugi oli see võimas tunne. Teised võistkonnad käisid enne žürii otsust meil juba kätt surumas: „Võimas, siit tuleb võit, ja kui mitte võit, siis igal juhul esikolmik!“ Tegelikult ei saanud me isegi mitte esikolmikusse. Hiljem selgus, et žürii ei uskunud tol hetkel, et me suudame päriselt paati müüa – päris paadiga polnud me jõudnud ju veel õigeid katsetusi teha. Vahefinaalis olime pidanud andma teatud lubadusi, kuid nende täitumine sõltus tegelikult ühest olulisest punktist, mida me ei suutnud finaalipäevaks kahjuks täita. See oli veeteede ameti sertifitseerimisotsus, millega me võime oma toodet kogu ELis müüa. Tavaliselt vältab loa saamise protsess paar nädalat, meil võttis see aega kolm kuud, eelkõige seetõttu, et tootmistingimused ei vastanud päris nõuetele. Kõik lubadused said täidetud täpselt nädal pärast Ajujahi finaali.
Mind isiklikult žürii otsus väga ei muserdanud, ma teadsin tol hetkel, et tegelikult saame me hakkama. Olime ju alustanud täiesti nullist ja aastaga välja jõudnud kohta, kus meil oli olemas enneolematu toode ja potentsiaalne turg. Kõige rohkem olid emotsionaalselt löödud meie toetajad, kes meile algusest peale kaasa elasid. Meie emotsioone aitas väga palju tasakaalustada fakt, et finaalipäeva hommikul olime vette lasknud oma esimese päris paadi ja lisaks oli meid vahepeal toetanud Tartu linn. Meil ei olnud aega põdema jääda. Juba nädal hiljem oli esimene üritus, kus pidime oma paadiga kohal olema, ja nii palju pisiasju oli vaja veel ära teha. Järgmisel päeval pärast finaali läks töö kohe lahti. JCI sünnipäeva raames sõitsime paadiga Tartust Mehikoormasse, sõidutasime seal rahvast ja kui oli näha, et me ise asjasse usume ja et paat kah vee peal seisab, siis ei olnudki enam nii raske inimesi veenda.
Missiooniga müüdimurdjad
Tegelikult ei olnudki alguses niivõrd raske paati kui sellist maha müüa, vaid pigem oli raske selgitada täiesti uut ja harjumatut kontseptsiooni – üks paat on nii purjekas, aerupaat kui kaater. Esimene reaktsioon oli alati: „See ei ole võimalik!“ Aga mitte keegi, kes proovis, ei pettunud. Meie üheks missiooniks ongi Cumuluse abil kummutada purjetamise kohta tekkinud müüte. Meie sõnum on see: 1) purjetamine ei ole keeruline, 2) purjetamine ei ole ohtlik, 3) purjetamine ei ole kallis.
Cumulus täna – Euroopa sadamad ootavad
Praeguseks oleme kolinud Tartu Teadusparki. Oleme elu endale lihtsamaks ja kliendile paremaks teinud. Keresid ehitab professionaalne plastikutootja ja me monteerime kered ise vastavalt tellimustele kokku. Meil on põhimõte, et oleme ise töökojas võimalikult vähe, aga nii palju siiski kui vaja. Johan koordineerib paatide komplekteerimist, mina tegelen turunduse ja kontaktidega.
Meil on mitmes riigis juba edasimüüjad olemas. Töötame suure energiaga edasi, me ei halasta endale eriti. Eelmisel aastal saime ka investori, kes on meile ühelt poolt raha andnud, aga samas tõukab ka meie ambitsioone tagant ja aitab veel suuremalt mõelda.
Lauri Saatpalu ristis esialgse Dolphini hea ilma pilveks Cumuluseks (lad.k. tähendab Cumulus rünkpilve – toim). 164 tähistab aga paadi pikkust, mis on 16,4 jalga ehk 164 tolli.