Pärand ja annak on kaks eri asja
Inimestel tekib sageli mure, kas testamendi kirjutamine tagab kindlalt, et vara jääb sellele, kelle testaator (pärandaja) ise oma pärijaks määrab või hakkab vara jagama ikkagi kogu suguvõsa. Testamendiga on tõepoolest võimalik muuta oma seadusjärgsete pärijate ringi, saab jätta kedagi pärandist ilma või suurendada pärandiosi ja anda muid korraldusi. Niisiis, kui on tehtud nõuetekohane testament, siis pärib vara just see isik, kes on testamendis nimetatud. Küll aga tuleb arvestada sundosa saamise õigusega. Sundosa on pärima õigustatud pärandaja alanevad sugulased, tema vanemad ja samuti abikaasa, kelle suhtes pärandajal oli surma hetkel kehtiv ülalpidamiskohustus.
Testamendi kaudu võib isikule määrata pärandi hulka kuuluvaid asju või hüvesid, samuti saab pärija vabastada mõnest kohustusest, mis pärandi juurde kuulub. Niisugusel juhul on tegemist annakuga, mille täitmist saab annakusaaja pärijatelt nõuda. Pärija ning annakusaaja erinevad selle poolest, et pärijale lähevad üle pärandaja õigused ja kohustused, aga annakusaaja saab endale vaid konkreetse hüve.
Kas teha testament kodus või notari juures?
Tuleb kindlasti arvestada, et pärimisseadus kehtestab testamendile väga vankumatud vorminõuded. Kui testamendi tegemisel õigeid tingimusi järgitud ei ole, siis testament ei kehti ja pärimine toimub pärimisseaduse järgi. Hea on teada, et kuigi tänapäeval saab enamik dokumente allkirjastada digitaalselt, siis testamenti digiallkirjaga sõlmida ei saa, sest sellist allkirjastamise viisi pole seadusesse sisse kirjutatud.
Kodus koostatud omakäeline testament kehtib vaid kuus kuud, niisiis tuleb iga poole aasta tagant uus kirjutada. Notari juures tehtud testament kehtib aga tähtajatult ja on tõestatud dokument, mis on kindlalt hoiul. Seega on ilmselgetel põhjustel soovitatav teha notariaalne testament. Omakäeliselt kirjutatud testamendi puhul on tegu riskantseima variandiga, sest nii on oht, et see ei vasta nõuetele või jääb selle olemasolu üldse saladuseks.
Kuidas toimub pärimine, kui testamenti ei ole?
Seaduse põhjal toimub pärimine kolmes järjekorras. Esimesed seadusjärgsed pärijad on pärandaja lapsed, kes pärivad vara võrdsetes osades. Teise järjekorra pärijad on pärandaja vanemad ja nende puudumise korral pärandaja vennad ja õed. Kolmandad pärijad on pärandaja vanavanemad ja nende alanevad sugulased.
Kui ei ole esimese, teise ega kolmanda järjekorra pärijaid, on seaduse põhjal pärijaks pärandaja viimase elukoha kohalik omavalitsusüksus (linn või vald). Juhul kui pärandaja viimane elukoht oli välisriigis ja pärijaid esimesest, teisest ega kolmandast järjekorrast ei ole, saab pärijaks riik.
Pärimisega puutub vähemalt kord elu jooksul kokku peaaegu igaüks meist, seega on kasulik selle teemaga end kas või pealiskaudselt kursis hoida, et ootamatute asjaolude tekkides ei osutuks pärandiga seotud küsimused ülearu keeruliseks.
Kati Aasov
vabakutseline ajakirjanik